Täna on üks neist päevadest, mil ma tahaksin end näkku lüüa, sest ikka ja jälle õnnestub mul enda elu nii keeruliseks muuta. 

Ma olen enda peale vihane ja ma olen kurb. Vaatasin tund aega õues taevasse ning kõik, mida ma tundsin oli see, et ma olen nii väike ja universum on nii suur ning maailmas on kuradima palju inimesi ja ikka on praegu see tunne, et mitte keegi neist kuradima paljudest inimestest minust aru ei saa.

cheers